29. jaanuari Õhtulehe lisa “Teine noorus“ lk 4-5 kirjutab ajakirjanik Kristjan Arras pikalt ja põhjalikult paljudele eakatele hädavajalikust ja elupäästvast Medi häirenuputeenusest.

Toome ära artikli tervikteksti, mida saab lugeda ka Õhtulehe koduleheküljel.

Üks pisike punane nupuke rihmaga randmele – ja kindlam tunne on nii nupukandjast eakal inimesel kui ka tema lähedastel, sest võimaliku õnnetuse korral jõuab abi kiiresti vanainimeseni.

Neile, kel lähedaste seas üksi elavaid eakaid inimesi, on küllap hästi tuttav see hinge näriv ärevus, millest kuidagi lahti ei saa, kui õhtune kokkulepitud ajal tehtud telefonikõne vastuseta jääb. Kas kõik on ikka korras? Äkki on õnnetus juhtunud? Sel moel arutlemine viib sageli selleni, et vastu ööd aetakse jalule vanainimese lähemad naabrid või istutakse autosse ja sõidetakse teise Eesti otsa olukorda kontrollima – sest süda valutab. On ju seda juhtunud küll ja küll, et vanainimene on kodus kukkunud – telefonini aga ei küüni ja abi kutsuda ei saa. Sedasorti mured ei kimbuta, kui eakale inimesele on soetatud häirenupp. Kui midagi peakski juhtuma, jõuab info kohe abiandjaini ning kiiresti teavitatakse juhtunust ka lähedasi. Medi häirenupp ongi mõeldud ennekõike üksi elavatele eakatele ja puudega inimestele – just neile, kel on oht hätta sattuda nii, et abi pole võimalik kutsuda. Muidugi võib see ära kuluda ka neile vanainimestele, kes elavad küll koos oma järeltulijatega, kuid kes pika tööpäeva üksi kodus veedavad. Mõne tõsisema tervisemure korral võib selline nupuke, mis tagab kiire arstiabi, osutuda suisa elupäästjaks.

Õnnetus ei hüüa tulles
“Mina kavatsen oma emale häirenupu soetada kohe, kui ta jälle kodus tagasi on,” ütleb Ülle, kelle ema on õlaluumurru järel ajutiselt praegu titeootel tütretütre juures. “Seal nad kahekesi hoiavad teineteisel silma peal, praegu pole muret, aga üksi teda jätta küll enam ei riskiks.” Ülle 76-aastane ema komistas kodus vaibanurga taha ja kukkus nii õnnetult, et õlavarreluu murdus. Ühe käe toel ei suutnud eakas naine end keset lagedat põrandat ka püsti ajada, et teise tuppa telefoni järele minna. “Ta on meil selline ümarik ka, eks ehmatus ja valu tegid samuti oma töö – ta ei saanudki sealt püsti. Kui töölt jõudsin, alles siis saime kiirabi kutsuda, oleks see nupp olnud, oleks kohe abi saanud.” Ülle tunnistab küll, et kuna ema on üldiselt olnud krapsakas ja tegus, siis vaevalt ta enne seda õnnetust häirenupust midagi kuuldagi oleks tahtnud. Nüüd on sellest juba räägitud ja emagi peab mõtet mõistlikuks. Mobiiltelefon, millega ju ka hõlpsalt abi saaks kutsuda, kipub vajalikul hetkel ikka olema kusagil mujal – teises toas, esikus mantlitaskus või käekotis. Ka võib telefonil näiteks aku tühjaks saada. Randmele kinnitatav või ka kaela riputatav häirenupp on aga alati kindlalt käeulatuses. Nupule vajutades saab inimene ühenduse kõnekeskuse operaatoriga, kellele saab oma mure ära rääkida. Kõnekeskusest antakse info edasi võimalikele abistajatele – sõltuvalt olukorrast kas inimese sugulasele, naabrile, hooldustöötajale, kiirabile, politseile või päästeametile.

Raha seab piirid
Põhja- ja Lääne-Euroopas on seesugune häirenuputeenus kasutusel juba aastakümneid, Soomes ja Rootsis on teenusel igapäevaseid kasutajaid saja ja paarisaja tuhande vahel. Eestis said võimaluse häirenuputeenust kasutada kõigepealt tallinlased, kolm aastat tagasi laienes aga Medi häirenuputeenus üle kogu Eesti. Teenus on tasuline, kuid kohalikud omavalitsused püüavad nii palju kui võimalik kulud enda kanda võtta, tunnistades, et tegemist on tõepoolest hädavajaliku asjaga. Kõigi eest, kes sellist teenust vajaksid, kohalikud omavalitsused maksta ei suuda – raha on neil just nii palju, kui on, auke, mida sellega lappida, aga oluliselt rohkem. Siin-seal on omavalitsustöötajad avaldanud arvamust, et kui abivajajad ise – või miks mitte nende lapsed – saaksid maksta osa igakuiselt kuluvast summast, oleks võimalik teenusesaajate ringi laiendada. Kui kellelgi on näiteks soov oma  eakale emale-isale või vanavanematele häirenupp soetada, tasub kindlasti omavalitsusega aru pidada, kas nemad saaksid mingi osa enda kanda võtta.

Mobiiltelefon võib ununeda teise tuppa, sellel võib aku tühjaks saada – randmele kinnitatud häirenupp on alati käepärast ja edastab häire ka siis, kui nupu kandja kõnelda ei saa.